VALGRE LAULUDE ÕHTU



6. juuli kell 20 Lepanina hotell
VALGRE LAULUDE ÕHTU
Rain Simmul - laul, tekst
Jaan Sööt - laul, kitarr

Näitleja Rain Simmul ja muusik Jaan Sööt toovad Raimond Valgre muusika ja tema kirjutatud armastuskirjade kaudu teieni Valgre isiksuse ja ajastu, milles ta elas.
Rain Simmul sündis 18. augustil 1965 Tartus. 1988. aastal lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri XIII lennu Kalju Komissarovi juhendamisel. Pärast kooli lõpetamist töötas üksteist aastat Vanemuise teatris, alates 1999. aastast töötab Tallinna Linnateatris, kus on kujunenud üheks olulisemaks näitlejaks ja on teinud umbes 30 rolli. Tema Svidrigailov "Kuritöös ja karistuses" ning Slopašev "Tõe ja õiguse" teises osas on ootamatute ja põnevate rollidena leidnud auhindamist nii Peterburis kui Eestis. Viis aastat püsis menukana Linnateatri laval Jaan Tätte "Meeletu", milles Rain Simmuli poolt kehastatud peategelane võitis vaatajate südamed, säravalt mängis ta sama osa ka Elmo Nüganeni filmis. Filmirolle on teisigi - Raimond Valgre osa filmis "Need vanad armastuskirjad", peaosaline Arvo Iho filmis "Karu süda", mille eest pälvis parima meesnäitleja auhinna Anapa festivalil.
Lisaks Linnateatrile on R. Simmul kaasa teinud Emajõe Suveteatris, Theatrumis, PolygonTeatris, Eesti Muusika Päevadel jm.
Rain Simmulile on omistatud Eesti Teatriliidu A. Lauteri nimeline preemia 1994, Rahvusvahelise teatrifestivali Baltiiski Dom parima meesnäitleja preemia 2000, Linnateatri kolleegipreemia - parim meesnäitleja 2006, ESPAK'i näitlejapreemia 2006, Eesti Teatri Aastapreemia parima meeskõrvalosa eest 2006 ja 2009, Linnateatri publikupreemia - parim näitleja 2007.
Jaan Sööt on sündinud 26. septembril 1964. Ta on tuntud kui ansambli Jäääär eestvedaja, ideoloog, laululooja, laulja ja kitarrist. Ta on osalenud ka ansamblites Jääboiler, Lindpriid, Pantokraator, L'Dorado, Helena Wanje jpt. Muusikat, mis läheb korda nii noorele kui küpsele publikule, on ta teinud üle 30 aasta.

Jaan Sööt õppis konservatooriumis ja Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis muusikateooriat. Pärast seda töötas ta Eesti Rahva Muuseumi vanemteadurina, aastail 1994-2000 oli Viljandi Kultuuriakadeemia muusikaosakonna õpetaja. 2004. aastast töötab ta Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumis kitarriõpetajana.
2009 ilmus Jaan Söödi esimene CD "Iseendale", kus kõlavad Jaanile olulised laulud - need räägivad Jaani elust ja olemisest, on romantilised ja hubased - ühesõnaga väga Jaanilikud, aga natuke ka Jäääärelikud, sest kus algab üks ja lõpeb teine?
Läbi aegade üks eesti populaarsem kergemuusika helilooja Raimond Valgre sündis 7. oktoobril 1913 Riisiperes, kingsepa perekonnas. Peres oli peale Raimondi veel kaks last - Evi ja Enn. Sellest, kuidas tärkas Raimondi muusikahuvi, on üsna vähe teada. Lapsena võlus teda viiul, kuid ema otsustas klaveri kasuks. Algkoolipäevil sai ta klaveri eratunde Paides Perteli juures, hiljem Tallinnas prof. Theodor Lemba juures. On teada, et Valgre ei huvitunud sugugi klassikalise repertuaari harjutamisest - põhiline aeg möödus improviseerides ning tuttavaid viise mängides. Hiljem mängis Raimond Valgre erinevates orkestrites ja ansamblites peale klaveri ka akordionit, kitarri ja trumme ning muidugi laulis.

Suurema osa lauludest kirjutas Raimond Valgre enda loodud tekstidele. Tema esimesed laulud valmisid 1933. aastal. Õige pea oli Valgrel olemas ka konkreetne adressaat, kellele oma laule kirjutada - see oli Deddy Åkesson, kellele Valgre pühendas kaheteistkümnest laulust koosneva põimiku "15 minutit Deddyga". Tuntumad laulud sealt on: "Ma loodan, et saan sellest üle", "Veel viivuks jää" ning "Mul meeles veel". 1939. aasta suvel tutvus ta Alice Feillet'ga, kes kirjutas ingliskeelsed sõnad Valgre lauludele "Muinaslugu muusikas" ("I hear a little story in the music") ja "Õige valik" ("Snowflakes"). Talvel töötas Valgre Tartus restoranis Sinimandria.
1941. aasta suvel suundus Valgre jälle Pärnusse, seekord juba orkestrijuhina. Orkester sai aga vaid ühe nädala esineda, kui algasid sündmused, mis sellegi hooaja ennetähtaegselt lõpetasid. Ja maha jäi taas üks "roos rannaliival" - Liivi Loosme.
Valgre mobiliseeriti 28. juunil 1941.aastal, 1942. aasta märtsis jõudis ta Eesti korpusesse, kus sai jälle võimaluse tegeleda muusikaga, ta mängis 917. laskurpolgu ansamblis. Heledaks valguskiireks Raimond Valgre sõjateel sai tutvus leningradlanna Niina Vassiljeviga. Suur hulk südamedaamile saadetud kirju moodustab usaldusliku päeviku Valgre viimastest eluaastatest. 1944. aastal sai orkestrijuht Väino Saviauk korralduse moodustada korpuse suur jazzorkester. Raimond Valgrest sai üks viiest akordionistist. Orkestri repertuaari moodustas Glenn Milleri, Raymond Scotti, Priit Veebeli ja ka Raimond Valgre kirjutatud muusika. Raimond Valgre demobiliseeriti 9. mail 1945.aastal. Selleks hetkeks oli ta jõudnud seersandi auastmesse.

13. oktoobril 1944. aastal oli ta andnud avalduse astumiseks Tallinna Riiklikku Konservatooriumi klaveri erialale astumiseks, kuid 1. jaanuaril 1945. aastal kustutati Raimond Valgre üliõpilaste nimekirjast. 1945. aasta 18. detsembril andis ta uue avalduse, seekord sooviga õppida kompositsiooni, kuid 1. juulil 1946. aastal kustutati Valgre taas üliõpilaste nimekirjast. Pikemaks ei kujunenud ka osavõtt Heliloojate Liidu noorteseminarist 1948. aastal.
Kuigi Valge oli vastassoo poolt suuresti jumaldatud, saatis teda isiklikus elus ebaõnn. Tema looming oli aga ka tema eluajal üsna populaarne - tema laule mängiti tihti raadios, esitati restoranides ja tantsupidudel. Olukord muutus, kui algas kampaania kõige lääneliku vastu nõukogude muusikas. Keelati saksofon, tango, fokstrott... Põlu alla sattusid ka Valgre foksi- ja tangorütmis laulud. Viimane töökoht viis Valgre taas Pärnusse. Sel perioodil oli ta eluga juba üsna pahuksis. Raimond Valgre suri 31.detsembril 1949. aastal ja on maetud Tallinna Metsakalmistule.